"Sain vastsündinud poja üksikisaks üleöö."
 |
|
"Sa ütled endale, et saad hakkama ja saadki. Kes kõhklema lööb, on lödipüks ja tema eest otsustavad juba teised." Nii arvab
mööblitislerina leiba teeninud 35aastane Emeli, kes kasvatab üksinda 1,8aastast poega ja renoveerib talumaja.
Kaks korda on Emeli üritanud südamedaami leida ja kooselu alustada. Esimene katse läks pooleldi luhta – "Lapse ma küll sain, naist aga mitte!" Emeli sõnul on poja lihane ema tema ja Jaani elust igaveseks ajaks välja kirjutatud. Mida räägib isa pojale emmest siis, kui Jaan-poisist on juba küsija: "Mul ei ole temast midagi rääkida. Absoluutselt mitte midagi!"
Vettehüpe tundmatus kohas
"Alguses oli kõik roosiline. Tutvusime interneti teel, kohtumistel tekkis mõte, et meist kahest võiks asja saada, kuigi mina elasin Tallinnas, tema Tartus." Emeli sõnul püüdsid nad teineteisega sobituda, kooselu kui sellist ei tekkinud ometigi. Peamiselt käis mees naisel Tartus külas, naine paar korda Emeli juures Nõmmel.
Kui kallim ühel päeval oma titeootusest rääkis, oli Emeli õnnelik ja mõtted liikusid tuleviku poole. "Proua nii väga rõõmus polnud, kuid ta ei julgenud aborti teha. See poleks olnud tal esimene kord. Kartis, et mine tea, järsku enam hiljem ei jäägi rasedaks," räägib Emeli. Seda, et naisel on kaelas hiigelvõlad ja samal ajal tiksutab suhet ka teisega, kel raha rohkem, sai mees teada veidi hiljem.
Laps sündis oktoobris. "Sain telefonikõne ja mulle öeldi julmalt, et ema loobub lapsest. Et see on minu otsustada, mida ma edasi teen. Võtan või jätan. Aega tegutsemiseks oli alla 24 tunni."
Sünnitusmajja jõudnud Emeli sai oma pojakese kätele, kuid enne seda nägi täiesti tühja pilguga ükskõikset titeemmet. Neil kahel polnud teineteisele midagi öelda.
Arstid soovitasid Emelil siiski üks öö koos kolmepäevase pojakesega haiglas olla. Et mees endas selgusele jõuaks, millise vastutusekoorma ta enda kanda pikaks ajaks võtab. Kas ta saab ikka hakkama. Alternatiiviks oleks olnud väikelastekodu.
Emeli jätab enda teada, millised jutud ta sel ööl väikemehe ja jumalaga maha pidas. Hommikul oli isa Emeli raudkindel: nemad kaks saavad hakkama ja ta sõidab oma pojaga koju.
See fakt, et pojakesel on suulõhe-defekt, meest ei heidutanud: "Ma olin seda varem näinud, minu vanaemal oli ka. Teadsin, et arstid õmblevad selle korralikult kokku."
Emeli on enam kui kindel, et ema oleks pojast loobunud ka siis, kui ta oleks näoveata sündinud: "Sel naisel on südant rohkem kääbusküülikute ja hobuste jaoks. Lapsed teda ei huvita."
Sotsiaaltöötaja aitas tennised jalga
Emeli selgitas ülemusele tekkinud olukorda. Lahendus: üleöö vastsündinu üksikisaks saanud mees viis mööblifirmast laekunud lõpparve veel samal päeval beebipoodi – lapsele oli vaja voodit, titevankrit, riideid ja mähkmeid.
"Kõige raskemad olid Jaanikese kolm esimest kuud," ütleb Emeli ja lisab, et mingit nutulaulu ta enda kohta avaldada ei luba. Tema, mees, sai, mida nii väga igatses – naist ta küll ei saanud, sai aga lapse oma ellu ning selle üle on ta väga õnnelik.
Jaanikese esimese eluaasta sisse jäävad kaks õnnestunud operatsiooni. Isa sõnul on poiss tubli ja tragi, tõsisemaid haigusi pole olnud. Kindel päevaplaan on paigas – hommikune ärkamine, õues käimine, lõunane tudutund. Elavaloomuline poja ei saa iga kord aru, miks peab magama, kui kogu aeg on valge. Poja hambatulekud ja esimesed sammud on Emelil kuupäevakaupa meeles. Jaani iseloomu kohta ei oska isa veel suurt midagi arvata: "Kodus on ta selline mõistlik tegelane. Külas olles, seal on uusi huvitavaid asju ja vabadustki rohkem, kipub mürgeldama."
Emeli ei salga, et esimesed kuud olid ka rahaliselt väga rasked. "Sattusin üleöö tundmatusse olukorda. Kõigepealt see dokumentide vormistamine, mul ei olnud sellest kõigest aimugi. Mis isapuhkus, kuidas seda taotleda, millised õigused mul üldse on."
Emeli on väga tänulik Nõmme linnaosavalitsuse sotsiaalametnikele, kes oma kompetentsi ja abivalmidusega teda ja last raskemast säästsid: "Tänu neile sain ma piltlikult öeldes tennised jalga, muidu kõnniksin tänaseni paljajalu."
Päris 24 tundi ja seitse päeva nädalas ei ole Emeli siiski pidanud pojaga kahekesi olema. "Sõbrannad on vajadusel nõus last hoidma, mõnikord ka ema. Vanema nõoga on mul väga hea läbisaamine, ta on mulle õe eest."
Küsimusele, kas mõnest sõbrannast ei saaks hea tahtmise korral mehele naist ja Jaanikesele hoolitsevat emmet, hakkab Emeli suure häälega naerma: "Päris kindlasti mitte!"
Augustis läheb Jaanike lasteaeda ning Astrid Lindgreni "Vahtramäe Emili" kangelaselt 35 aastat tagasi nime saanud mees on kindel, et poja saab lastekollektiivis kenasti hakkama ning temagi võimaluse uuesti tööle minna.
Artikkel on refereeritud ohtuleht.ee lehelt.
